Ajalugu

Landseeride täpne põlvnemine ei ole selge. Peale seda, kui Cabot oli Newfoundlandi saarele jõudnud (ca 1497), külastasid seda saart mitmete rahvaste kalalaevastikud. Vaevalt nad pühendasid tähelepanu sellele, mis maa peal sündis – tursk oli olulisem. Kuid juba 16. sajandil olid saartel nii prantslaste, portugaallaste kui baskide (tollal kutsuti neid Euskaldunak) kalajaamad. Kirjutatakse, et kalalaevad pidasid omavahel sidet kasutades koeri, kes viisid posti ühest laevast teise.

Enamlevinumad teooriad landseeri põlvnemisest viitavad pürenee mäestikukoerale (Great Pyrenean), kes tulid saartele koos baski kaluritega. Väga oluline on fakt, et baskid ja nende koerad elasid suhteliselt eraldatuna väiksematel saartel, nii kujunes kolmevärviline väga puhas tõug, mis erines oluliselt koertest, mis olid teistel saartel (tänapäeva retriiverite ja njuufade eellased).

Bewick

Neufundländer vom Jahre 1792

Vanimad maalid ja muud kunstiteosed, jutud, laevade logiraamatud, künoloogilised raamatud, isegi margid mainivad ja näitavad meile ainult seda võimsat kahe- või kolmevärvilist koera. Need on needsamad “koerad Newfoundlandist”, kes olid nii tuntud Inglismaa aristokraatia hulgas. Inglismaalt liikusid nad ka Euroopa mandrile (18. sajandil). See kõik oli enne tõuraamatute ja tõuklubide teket (valdavalt 19. sajandi teises pooles). See valge-must või valge-pruun või kolmevärvilne koer oli tollal “koer Newfoundlandist”.

Kui uurida 16.-17. sajandi Madalmaade maale, siis kummalisel kombel leiame ka sealt meile juba tuttava koeratüübi. See võib tähendada, et antud koer jõudis mandri Euroopasse mitmeid teid pidi (ja arvatust märksa varem) ja oli tuntud ka mandri-Euroopa ülikkonna seas.

Canis Familiaris Terrae Novae
J.F.Blumenbach, “Handbuch der Naturgeschichte” 1796
Kujutatud koer oli üks kahest valgemustast, kes kuulus autorile enesele.

Kui algselt (16. saj lõpp, 17. saj.) kirjeldati ja kujutati Canis Familiaris Terrae Novae koertena vaid kõrgejalgset kahe- või kolmevärvilist lapilist koera, siis hiljem lisandusid kirjeldused nn “lesser Newfoundlandi koerast”. Edaspidi on aga juba totaalne segadus, räägitakse retriiverist, spanjelist, newfoundlandi koerast ja vaid kirjeldusse lisatud mõõdud aitavad aru saada, kumba tüüpi – kõrgejalgset või madalamat – silmas peetakse.

19. sajandi keskel toimus muutus ja kirjeldati tihemini madalamat ja musta tüüpi. Perioodil 1830-1860 oli vanal heal Inglismaal koerakasvatajate seas väga tuline vaidlus, kuna need kaks Newfoundlandilt pärit koeratüüpi olid nii erinevad.

 

Kuna ‘musta’ aretus oli märksa lihtsam (‘must’+’must’=’must’, samas kui ‘valgemust’+’must’=enamasti ‘must’), ka oli ‘must’ koer levinud pigem keskklassi seas, kust olid pärit ka kohtunikud ja standardikirjutajad, siis kirjutati standard musta värvi koera järgi ja valgemustad püüti suruda sellesse raami. Mõned kasvatajad läksid sellega kaasa, kaasates musti; mõned jätkasid kõrgejalgsema valge-mustaga.

Prince Charlie

Champion Prince Charlie

sünd.1879

Trafalgar

Champion Trafalgar

sünd.2.4.1879

Siiski olid mõned kohtunikud nii Inglismaal kui mandri-Euroopas, kes veel 21. sajandi esimestel dekaadidel lugesid neid eri tõugudeks ja vaatlesid näitustel eraldi. Eks see ole ka loomulik, tüüpiline landseer erineb newfoundlandi koerast olles kõrgejalgsem, saledam (sportlikum) ja tänapäeval üldjuhul ka pisut aktiivsem.

Eraldi tõuks FCI-s sai landseer siiski alles 1960.aastal peale Sveitsi klubi taotlust ja mitmeaastast kirjavahetust Sveitsi ning Saksa kasvatajate ja FCI vahel.

Kuigi landseer on olnud “materjaliks” mitme teise tõu juures (pikakarvaline bernhardiin, leonberger, tänapäeva valge-must newfoundlandi koer,…), on landseer tõuna ise läbi elanud raskeid aegu, kus populatsioon on kahanenud kriitilise piirini. Erinevalt teistest tõugudest, pole landseeridel võimalust tuua välisimporte ülemeremaadest.

Kitsaskohtadest on saadud jagu ja võime tänu avaldada pühendunud kasvatajatele teistes riikides, kes saades aru võimalikest ohtudest järgisid aretusprogrammi, mis võttis kontrolli alla sugulusaretuse, sellega vähendades terviseprobleemide hulka. On veterinaare, kes soovitavadki – võtke landseer, see on terve tõug.

A Distinguished Member of the Human Society

Margiseeria 1887-1898

A Distinguished Member of the Human Society,
signeeritud 1831, avaldatud 1838, Tate Galerii, London,
mõõdud 1118 x 1435 mm

Antud maali motiivi on kasutanud paljud kunstnikud. See motiiv on ka maailma esimese koerale pühendatud postmargi peal. Loomulikult on see mark Newfoundlandi saare mark. Just selline oli Newfoundlandi koer sel kaugel ajal ja just selline on landseer tänapäeval.

Stamp

Margiseeria 1887-1898

Newfoundland oli esimene maa, mis pühendas koerale margi aastal 1887. See oli roosakas punane poolesendine mark. Lõppkokkuvõttes tehti terve seeria, kus margid erinesid värvi osas.
See seeria sai hõbedase ja proksise medali Ameerika Filateelia-ühingu marginäitustel 1999 ja 2000.

Nime LANDSEER sai tõug kunstnik Sir Edwin Landseeri järgi, kelle maalidel on palju kujutatud seda ilusat lapilist koera. Siiski polnud Sir Edwin Landseer esimene, maale sellest koerast leiame väga palju varasemast ajast. Arvatakse, et ka Sir E. Landseeril endal oli see koer. Esimesena kasutas nimetust LANDSEER newfoundlandi koera valgemusta tüübi kohta Dr.G.Stables.